Paisude mõju loodusele

Aastatuhandete vältel vabalt voolanud jõed on fragmenteerunud ning see on saanud saatuslikuks eelkõige rändkaladele, kes ei pääse enam oma kudemis- ja elupaikadesse. Euroopas on mageveelise eluviisiga rändkalade arvukuse kadu hinnatud kuni 93%-ni. Ent probleeme, mida vooluveekogude paisutamine endaga kaasa toonud on, jagub veelgi. Lisaks sellele, et kalapopulatsioonid vähenevad, on hävinud suur hulk jõelisi elupaiku ja jõgedes elavat elustikku, mis vajab voolavat vett. Jõgede seisund on halvenenud nii ökosüsteemi vaatenurgast aga ka füüsikalis-keemiliste parameetrite osas. Paisutamise tagajärjel üle ujutatud suur hulk maismaad ning nii kaua kuni vee voolamist takistab pais, püsib tegelikult ka oht, et see mingil põhjusel laguneda või valla pääseda võib. Paisutamisega kaasneb kohustus paisu hooldada, ent kuna see on rahaliselt üsnagi kulukas ettevõtmine, siis on paljud paisudest viletsas seisus. 

Suvekuudel tõuseb veetemperatuur allavoolu jäävates jõelõikudes, mis muudab vastavad jõelõigud lõhilastele ebasobivaks. Lisaks üldisele veetemperatuuri tõusule on Eesti lõhilased ja eriti forelli asurkonnad T. bryosalmonae põhjustatud vohandilise neeruhaiguse tõttu ohustatud.

Uuringud näitavad paisude ja vohandilise neeruhaiguse vahelist väga tugevat seost. Sisuliselt toimivad paisud allavoolu jäävatel jõelõikudel oluliste haiguskollete tekitajatena. Koos kliimamuutustega süveneb tulevikus paisude ning tugevalt muudetud jõeosade põhjustatud keskkonnahäiringute mõju ning vohandilise neeruhaiguse ägenemise tõttu on oodata lõhilaste noorjärkude suremuse tõusu. Juhul kui jões on tõestatud T. bryosalmonae esinemine, siis pole olemasolevate teadmiste põhjal võimalik parasiidist vabaneda.

Üleujutatud pinnas ja taimestik (kui neid ei eemaldata), hakkavad emiteerima kasvuhoonegaase (süsihappegaasi ja metaani peamiselt). Need gaasid tekivad üleujutatud aladele jäävate taimede ja mullas oleva orgaanilise aine lagunemise tagajärjel. Kui palju emissioone (gaase, mis vee alla jäänud lagunemisprotsesside tagajärjel õhku kerkivad) tekib, sõltub sellest, kui sügav on vesi, kui kaua kulub jõest järve voolaval veel aega ühest paisjärve otsast teise liikumiseks, veetemperatuurist, sellest, kui palju orgaanilist ainet valgalalt paisjärve juurde voolab (näiteks kuivenduskraavidest), primaarproduktsioonist, paisjärve vanusest ja ka sellest, milline on paisutusrežiim. Viimasel ajal kliimamuutustest teadlikumaks saamise ajastul on rohkem hakatud tähelepanu pöörama neile kasvuhoonegaaside emissioonidele eesmärgiga neid vähendada.   

  Mitmetel kalaliikidel on vajadus liikuda erinevate elupaikade vahel. Näiteks sigimisega seoses. Piki voolu toimuv liikumine võib toimuda jõe enda siseselt, jõe ja mere (järve) vahel või siis mere (järve)-jõe-mere (järve) marsruudil. Kõige haavatavamad on tõketele sellised kalaliigid, kes sigivad suhteliselt vähe ja samas on suhteliselt pika elueaga. Näiteks siirdekalad nagu lõhe, meriforell, siirdesiig, jõesilm ja vimb koevad vaid jõgedes, elavad seal oma noorjärgu-perioodi ja asuvad hiljem merre elama. Kui nad oma kudemisaladele ligi ei pääse, siis nende asurkonnad hävivad. Siirdekalade rändeteed jõgedes võivad olla päris pikad, enam kui 300 km, eeldusel, et paisud ja rändetõkked jõgedel puuduvad. Samas pole rändevõimalused vajalikud mitte ainult siirdekaladele, vaid tegelikult rändab jõgesid mööda enamik seal elavaid kalaliike. Erandiks on mõned territoriaalsema eluviisiga pisemad kalad (näiteks võldas ja trulling), ent enamasti ulatuvad jõgede püsielustiku hulka kuuluva kalastiku sigimis- ja talvitusränded vähemalt mõnekümne kilomeetrini, ulatudes sageli üle 100 km. Näiteks on Emajõe-Peipsi-Võrtsjärve veesüsteemis tehtud uurimused näidanud, et latikas ja säinas võivad sooritada ulatuslikke regulaarseid sadadesse kilomeetritesse ulatuvaid rändeid. 

  Voolukiirus väheneb oluliselt, teatud osad kaldaaladest ujutatakse üle ning mingile osale üleujutatud aladest hakkab kogunema setteid ja muda. Samas kui vabalt voolavas jões oleksid need allavoolu liikunud. Aeglasemalt voolavas vees muutub halvemaks selle gaasirežiim. Päevane hapnikukogus võib osutuda liiga suureks ning öösel võib tekkida puudujääk. See loob väga ebastabiilse keskkonna. 

Veel üheks paisjärvedega seonduvaks probleemiks on orgaaniline reostus, sest vooluvees tikub olema rohkem fosforit ja lämmastikku kui seisvas. Liikuv vesi viib need toitained edasi ja seega ei mõjuta keskkonda, kust need läbi voolavad eriti suurel määral. Ent paisjärves võib vool seiskuda ja seejärel saab fütoplankton (vees elavad pisikesed organismid) hakata neid toitained tarvitama. Fütoplanktoni lagunemise tagajärjel hakkab kogunema paisjärve muda. 

Paljudele kalaliikidele on vooluvetes kõige väärtuslikum elupaigatüüp kärestikud ja kiirevoolulised kivise-kruusase põhjaga jõelõigud. Otseselt sõltuvad kärestikest ja kiirevoolulistest jõelõikudest väärtuslikud püügikalad (sh lõhe, meriforell, jõeforell) ning enamik kaitseväärtusega kalaliike (nt jõesilm, ojasilm, harjus, siirdesiig, tõugjas). Kuna Eesti on valdavalt lauskmaa, siis napib jõgedes kärestikke ja kiirevoolulisi lõike juba looduslikult. Väikese langu, aeglase voolu ja liiva- või mudapõhjaga jõelõike on piisavalt ning nende puudus kalastikule piiravat mõju ei avalda. Kuna paise rajatakse reeglina suure languga jõelõikudele, siis on paratamatu, et nendega kaasneb kärestike ja kiirevooluliste kivise-kruusase põhjaga jõelõikude vähenemine. Lisaks väärtuslike elupaikade kadumisele ja vähenemisele ülalpool paisu, seavad paisud ohtu ka paisust allavoolu jääva jõeosa füüsilise kvaliteedi. Kui paisu kevadise ja sügisese suurvee ajal regulaarselt ei avata, koguneb aastate jooksul paisjärve hulgaliselt peensetet. Suur osa liivast, savist, mudast ja orgaanilisest heljumist, mida jõgi vooluga kaasa kannab, setib paisjärve põhja. Aastakümnetega moodustub paks settekiht, mis võib koos kohapeal tekkinud taimejäänustega täita suure osa veehoidlast. Paisu kontrollimatul avamisel või purunemisel uhutakse osa setteid allavoolu ja selle tagajärjel hävivad lühemaks või pikemaks ajaks kalade elu- ja sigimispaigad paisust allavoolu jäävatel kärestikel ning kiirevoolulistel lõikudel.