Vihula II (Mõisa) pais Mustojal

GPS koordinaadid:   59.547484, 26.183154 

Vihula II (Mõisa) pais asub Mustojal, suudmest 6,8 km kaugusel Haljala vallas Lääne-Virumaal. 2,55 m paisu taha on moodustunud 2,2 ha pindalaga 500 m pikkune Vihula veskijärv (VEE2088790), milles asuvad 3 saart kogupindalaga 0,3 ha.

 
Mustoja jõgi

Mustoja saab alguse Lääne-Virumaal asuvast Võipere külast ning suubub Läänemerre Mustoja külas Altja rannas. Mustoja valgla kogupindala on 151,4 km2, sellesse suubuvad Kõldu peakraav, Rõmeda oja ja Annikvere oja. Oja alamjooks asub Lahemaa RP aladel. Mustoja kogupikkus on 26,2 km ning koos lisaharudega 28 km.

Mustoja ülem- ja keskjooks asub valdavalt kunstlikus kaevatud sängis. Oja saab alguse Võipere külast, ristub Tallinn-Narva maanteega ning kulgeb põhja suunas kuni Rõmeda oja suudmeni. Edasi suundub oja põldude ja heinamaade vahel Annikvere oja suudmeni, ning kulgeb sirges kunstlikus sängis Kosta külani. Sealt edasi voolab oja looduslikus sängis Vihula paisjärvedeni. Edasi voolab Mustoja umbes 1,8 km pikkusel lõigul läbi paisjärvede, mis asuvad 6,6-8,4 km suudmest. Paisjärvedest allavoolu kulgeb Mustoja looduslikus suure languga käänulises sängis põhja suunal kuni suubumiseni Soome lahte. Alamjooksul on Mustoja jõeorg 4-15 m sügavune ning 50-200 m laiune. See on hästi välja kujunenud ning oja on ümbritsetud metsaste aladega.

Mustoja keskmine lang on 3,2 m/km, keskjooksul on see suhteliselt väike, ent oja alamjooksul Vihula mõisa paisust kuni suubumiseni merre on keskmine lang 6,1m/km, mis on Eesti tingimustes väga haruldane. Oja looduslik säng, väga suur lang ning piisavalt suur allikaline toide annavad Mustojale Vihula mõisa paisust allavoolu kuni suudmeni väga hea hüdromorfoloogilise kvaliteedi. 

Paisu ajalugu, kasutus

Vihula mõisa on esmakordselt mainitud 1501. a. Tegemist on ühe suurema Lahemaa mõisakompleksiga, millest on tänaseni säilinud üle 20 erinevast ajastust pärineva kõrvalhoone. Vesiveskit mainiti esmalt 1586. aastal. Veskitamm rajati ilmselt veskihoonega samaaegselt, 16. sajandil. 1982. aastal sai mõisahoone tulekahjus tõsiselt kannatada ning seejärel algasid kogu mõisa mahukad renoveerimistööd. Paekivist krohvitud tammipõsed on rekonstrueeritud 20. sajandil. 2019. a vaatluse andmetel oli tammi seisund hea. 

Vesiveski töötas kuni 1991. a-ni, kui mõis erastati AS-ile Vihula Mõis. 2011. a veski restaureeriti, praegu on see Eesti vanim töötav vesiveski. Veskis asuvad ka muuseum, külaliskeskus, kohvik ja kingipood. Praegused omanikud on arendanud mõisa jätkusuutlikult ja keskkonnasõbralikult ning saanud arendusprojektile Eesti Vabariigi muinsuskaitse tunnustuse ja Green Key tunnistuse.

Varasemalt oli Mustojal kolm paisu. Tänaseni on säilinud Vihula mõisa pais ehk Vihula II pais ja Vihula III pais. Saeveski pais ehk Vihula I pais likvideeriti 2011. aastal ning selle asemele rajati tehiskärestik.

Paisu mõju liikidele ja ökosüsteemile

Mustoja kuulub lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse Vihula II paisust kuni suubumiseni merre. Mustoja jääb kuni Vihula III paisuni Lahemaa loodusalasse. EL Veepoliitika Raamdirektiivist tulenevalt kehtib Mustojale hea seisundi nõue, mida viiakse ellu veemajanduskavade kaudu.

Mustoja on jagatud kaheks veekogumiks. Neist esimesse kuulub Mustoja kuni Vihula alumise paisjärveni ning selle koondseisund ja ka ökoloogiline seisund on halb. Halva seisundi põhjustajateks on veekogumile rajatud paisud. Teise veekogumi moodustab Mustoja Vihula alumisest paisjärvest kuni suudmeni. Selle koondhinnang ja ka ökoloogiline seisund on kesine. Kesise hinnangu põhjuseks on samuti paisud, vaatamata sellele, et Saeveski pais 2011. aastal likvideeriti ja selle asemele rajati tehiskärestik/koelmu.

Mustoja alamjooksu koelmutel domineerisid 2020. aasta katsepüükide põhjal lõhe noorjärgud, tekitades liikide vahelist konkurentsi. Seda aitaks vähendada meriforelli pääsemine oja kesk- ja ülemjooksule. Vihula II (Mõisa) pais on 2,2 m kõrgune ning kaladele ületamatuks rändetõkkeks, seega ülalpool paisu siirdekalad puuduvad. Mõisa paisu mõju ulatub Vihula III paisuni.

Vihula paisudest allavoolu jäävas Mustojas olid 2023. a välja tulnud uuringu kohaselt nakatunud vohava neeruhaigusega (PKD) kõik katsepüügil tabatud forellid ning jõuti järeldusele, et paisud tõstavad PKD-d põhjustava parasiidi suhtelist arvukust allavoolu väga olulisel määral. Mustojal asuvad paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri suvel keskmiselt 2,89°C. Paisude tõttu tekib PKD-st nakatunud forellidel kehvveresus ning uuringus uuritud jõgedest avastati just Mustoja forellidel kõige drastilisem erinevus. Vihula III paisjärvest ülesvoolu asub isoleeritud jõeforelli asurkond, kellel haiguse sümptomid puudusid. Allpool paisusid esines kaladel väga äge neerude vohandilisus ning madal punavereliblede hulk. Samas kui haigusetekitaja esineb nii allavoolu kui ka ülesvoolu Vihula paise (ülesvoolu küll madalama sageduse ja suhtelise arvukusega). Vihula paisud on seega üheks kõige ilmekamaks näiteks paisjärvede negatiivsest mõjust vohandilise neeruhaiguse võimendajana.

Võimalikud rehabilitatsiooni meetmed

Vihula II ja Vihula III paisudega seonduvat tuleks vaadelda kompleksselt. Vihula II paisust suubumiseni merre on Mustoja kudemis- ja elupaigana kaitseala staatuses, kuuludes “Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse”. 2022. aasta jõeforelli ja harjuse elupaikade ning asurkondade inventuuri kohaselt peetakse vajalikuks kaitsealuse jõelõigu pikendamist kuni Põdruse-Rõmeda maanteeni, seda just forelli laialdase leviku ja sobilike elupaikade tõttu Mustoja kesk- ja ülemjooksul. Jõeforelli ja harjuse elupaikade ning asurkondade inventuuri kohaselt võimaldaks paisjärvedest läbipääsu tagamine meriforellil tõusta ülesvoolu asuvatele kudealadele ning sobilikke elupaiku ja kudealasid leidub ka harjusele. Rehabilitatsioonimeetmetest on olulisel kohal parandada Mustoja füüsilist kvaliteeti kesk- ja ülemjooksul mitmetel paisudest ülesvoolu jäävatel aladel. Seda tuleks teha kudesubstraati, suuremaid kudematte ja kive ojasängi paigutades.

 
Vihula II paisu staatus 

Veeluba: L.VV/333187

Veeloa algus: 01.01.2020

Veeloa lõpp: tähtajatu

Kalapääs puudub