Restu pais

GPS koordinaadid:  57.945315, 26.376712 

Väike- Emajõgi

4,2 m kõrgune Restu pais asub Väikesel Emajõel, suudmest 73,7 km kaugusel Natura 2000 hoiualal Otepää looduspargi piiranguvööndis. Restu paisu taha on moodustunud 7,8 ha suuruse pindalaga ja 1692 m pikkuse kaldajoonega Restu paisjärv, mis on avalikult kasutatav veekogu. Esmased teated Restu paisust pärinevad 1499. aastast seoses mõisa müügiga. Pärandkultuuri objektina kirjas olev vesiveski kuulub Restu mõisakompleksi majandushoonete rühma.

Väikese Emajõe morfoloogia

Väike Emajõgi on üks suurematest Lõuna-Eesti jõgedest, mis saab alguse Otepää kõrgustikul asuvast Pühajärvest, ning kulgeb Võrtsjärve lõunatipus asuva suudmeni looklevas, valdavalt looduslikus sängis. Ent ligikaudu 17 km ulatuses (ülemjooksu alumises ja keskjooksu ülemises osas) on jõesäng sirgendatud ja süvendatud. Jõe ülemjooksul asub neli paisjärve, Sangaste Vastsemõisa, Restu, Otepää Märdijärve ja Raudsepa, mis asuvad suudmest vastavalt 65,86 km, 73,65 km, 81,52 km ja 86,95 km.

Ülem- ja keskjooksul moodustavad jõe lähiümbruse põllustatud alad metsatukkade, võsa ja niitudega. Alamjooksul aga on jõe paremal kaldal pigem metsased alad ning vasakul kaldal vahelduvad põllud ning metsad. Jõe langus lähtest suudmeni on 82 m, keskmise languga 0,99 m/km. Lang on pinnamoe tõttu erinev. Ülemjooksul lähtest kuni Visula jõe suudmeni, kus jõgi langeb Otepää kõrgustiku lõunanõlvalt, on see kohati justkui mägioja (23 km vältel langeb jõgi ligi 70 m, mis teeb keskmiseks languks 3 m/km). Keskjooksul Visula ja Pedeli jõe suudmete vahelisel alal on lang 36 km-l ainult 2,3 m ehk keskmiselt 0,06 m/km.

Jõe ülemjooksul, lähtest 1,5 km kaugusel Raudsepa küla põldude vahel ulatub jõesängi süvendatud osa paisjärveni, mille kaldal asub endine vesiveski hoone, ning ulatub 1,5 km paisust allavoolu Voki oja suudme lähedale. Seejärel lookleb jõgi sügavas käänulises orus läbi metsatukkade ja võsaga kaetud künkliku maastiku, kuni ühineb Risttee külast möödudes Restu ojaga, millest 1,5 km allavoolu asub Restu paisjärv. 

Paisjärvest allavoolu möödub looduslikus käänulises jõesängis voolav jõgi 4 km pärast Sangaste Kirikukülast, millest allavoolu asuvad jõel Sangaste veskijärv (samuti paisjärv) ja jahuveski hoone. Sellest 0,5 km allavoolu asub  endise Sangaste villaveski pais. Edasi kulgeb jõgi läbi kuivendatud Korva luha, seejärel läbi kunstliku sirgendatud sängi. Väikesesse Emajõkke suubub arvukalt teisi jõgesid (Visula, Antsla, Ärnu, Laatre jt), sirgendatud jõeosad on vaheldumisi loogelistega ning jõgi kulgeb loogeldes läbi Pedeli soo, ühineb oma veerohkeima lisajõe Pedeli jõega, läbib peamiselt männikutest koosnevad metsamassiivid, põllustatud alad ja külad. Jõe loogeline org on vahepeal kitsas, ent Hummulist edasi laieneb, lamm muutub soiseks ja looked laugemateks. Jõgevestest allavoolu on metsad mõlematel kallastel ning orulamm soine, ulatudes kohati kuni 2 km laiuseni. Edasi muutub jõesäng uuesti loogelisemaks, moodustades vanajõgesid. Suurem soiste kallastega luhaveekogu Põrja järv ehk Porijärv on Väikese Emajõega ühenduses. Enne Võrtsjärve suubumist ühineb Väikese Emajõega Purtsi jõgi.

Paisu ajalugu, kasutus

Varaseimad teated Restu mõisa vesiveskist ja paisust pärinevad 1499. aastast seoses mõisa ja Visela küla müügiga. Sealt edasi on mõis vahetanud arvukalt omanikke. Restu mõisakompleksi majandushoonete hulka kuuluv vesiveski on ühtlasi ka pärandkultuuriobjekt, millest on säilinud 50-90%. 1960-1970ndatel aastatel on Restu mõisa vesiveski ümber ehitamise (peale ehitatud teise korruse lisamise) käigus kahjustatud selle algupära. Veskikivid on alles, ent masinad ära viidud. Veskis jahvatati lihtjahu, tangu, kruupe ja mannat. 1983. a paisu tamm purunes ja järv jooksis tühjaks. Paljandunud järvepõhja oli kogunenud üle pooleteise meetri paksune mudakiht.

Õigusvastaselt võõrandatud Restu vesiveski koos sinna juurde kuuluvate hüdrotehniliste rajatiste ja paisjärve katastriüksusega tagastas Eesti Vabariik Jüri Raismale. Vesiveski oli varustatud töökorras hüdroturbiiniga, kõrval asunud saeveski hoone oli hävinenud, ent säilinud oli sissevoolukanal Restu järvest. 

Restu paisjärv ja Restu pais jäävad Otepää looduspargi territooriumile. Pais on amortiseerunud ning 2016. aasta aprilli seisuga on Restu pais koos maanteesillaga avariiline. Restu pais asub lõhejõel, seega seadus nõuab vee-erikasutusluba ja kalapääsu. Restu paisul pole kumbagi. 2015. aastal koostatud töös „Tõkestusrajatiste inventariseerimine vooluveekogudel kalade rändetingimuste parandamiseks“ (töö nr 0712) hinnati Restu paisu kalapääsu rajamise võimalusi ning leiti, et selle rajamiseks tehniliselt teostatav lahendus puudub.

2013. a tellis Maanteeamet eelprojekti „Riigimaantee nr 69 Võru-Kuigatsi-Tõrva km 39-40,3 ristmike tehnilise projekti, Sangaste ja Restu silla eelprojekt“, millega anti ka paisjärve varjade lahendus ning projekteeriti 1,0 meetri laiune hooldussild varjade ja maanteesilla vahele. Peale projekti kinnitamist kavandas Maanteeamet koostöös Restu vesiveski kinnistute omanikuga teemaa piiride korrigeerimist selliselt, et projekteeritud pais koos teenindussillaga jääb teemaast väljapoole. Maanteeameti bilanssi jääks ainult sild. Restu järve ääres oleva vesiveski ja viinaköögi omanikul oli kavas taastada vesiveski ja viinaköögi asukohas saeveski. Maanteeamet kavandas Restu (23136 Pringi-Restu) silla remonti aastaks 2014. Silla remont oli 2023. a alles Transpordiameti hankeplaanis.

2023. aastal esitas maaomanik Keskkonnaametile tähtajatu vee erikasutuse keskkonnaloa taotluse, mis sisaldas kruvikalapääsu eelprojekti.

Mõju liikidele ja ökosüsteemile  

Jõgi on lõheliste ja karpkalalaste elupaigana kaitstav veekogu (RTL 2002, 118, 1714; RT I, 29.07.2011, 25). Keskkonnaministri 1. juuli 2016. aasta määrusega „Keskkonnaministri 15. juuni 2004. aasta määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ on Väike Emajõgi Restu–Sihva maantee sillast Antsla jõe suudmeni Looduskaitseseaduse § 51 alusel kaitstav lõheliste elu- ja sigimispaigana. 2018. aasta uuringust selgus, et kaitsestaatus Restu-Sihva maantee suudmest kuni Antsla jõe suudmeni Väikesel Emajõel on põhjendatud, sest sellesse lõiku jäävad jõeforelli olulised sigimis- ja elupaigad. Vastavalt keskkonnaministri määrusele nr 44 (28.07.2009) on Väike Emajõgi nimetatud looduslikuks veekogumiks ning seal kehtivad EL veepoliitika raamdirektiivist ja Veeseadusest tulenevad nõuded. Probleemiks on Looduskaitse- ja Veeseadusest tulenevate kaitsenõuete mittetäitmine Restu paisu juures. Veeseaduse §17 lg4 järgi peab paisu omanik tagama kaladele läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu ning Veeseaduse §40 järgi oli tähtajaks 2013. aasta 1. jaanuar. 

Restu paisust allavoolu jääv jõeosa kuni Sangaste paisjärveni on hinnatud forelli jaoks heaks taastootmisalaks ning ülesvoolu jääv jõelõik kuni Märdi paisuni on forelli jaoks väga heaks sigimisalaks. Hinnanguliselt ongi kogu jõe parimad forelli sigimis- ja noorjärkude kasvutingimused Restu paisust ülesvoolu kuni Märdi paisuni kulgevas looduslikult looklevas kivise-kruusase kiire vooluga jõelõigus. Kahjuks ei saa forelli suurt taastootmispotentsiaali neil aladel kasutada, sest Restu paisust ülesvoolu forellid levima ei pääse.

Katsepüügid, mille kõigus forelli puudumine Restu paisust ülesvoolu kindlaks tehti, toimusid 1991-2017. Restu pais asub jõeforellile kõige parema jõeosa keskel, killustades selle kaheks teineteisest isoleeritud jõelõiguks. Pais on kaladele ületamatuks liikumistõkkeks ja seetõttu eriti halva mõjuga, olles põhjuseks, miks forell ei ole levinud paisust ülesvoolu paiknevatele aladele, mis on forellile väga sobivad. Ligi 60% Väikese Emajõe forelliasurkonna sigimisaladest ja seega ka taastootmispotentsiaalist jäävad Restu paisust ülesvoolu (40% allavoolu). 

Restu paisjärv kuulub kaitstavasse elupaigatüüpi 3150 (looduslikult rohketoitelised järved), mis on üks Otepää looduspargi kaitse-eesmärke. Restu paisjärve põhja- ning kirdekallast ääristab lammi-lodumets (loodusdirektiivi elupaigatüüp 91E0: sanglepa (Alnus glutinosa) ja hariliku saarega (Fraxinus excelsior) lammimetsad), mis kuulub kogu Euroopa ulatuses esmatähtsate elupaigatüüpide hulka. Lisaks esineb kinnistutel elupaigatüüp 9050 (rohunditerikkad kuusikud). Restu veskist allavoolu asub elupaigatüüp 7230 (liigirikkad madalsood). Restu paisjärve ida- ja kagukaldal asub ala, mis Eestimaa Looduse Fondi poolt läbiviidud inventuuri kohaselt kuulub loodusdirektiivi elupaigatüüpi 6430 (niiskuslembesed serva-kõrgrohustud). Viidatud elupaik on kujunenud paisjärve veetaseme alanemise/alandamise tulemusena, ent kuna kõrgvee perioodidel ujutatakse nimetatud ala regulaarselt tulvaveega üle, tuleks see klassifitseerida hoopis elupaigatüübiks 6450 (põhjamaised lamminiidud): seda otsust toetab samuti alal domineeriv taimkate, milles valitsevad konnaosja (Equisetum fluviatile) ja pudeltarna (Carex vesicaria) valitsemisega kooslused.

Tulenevalt lähestikku asuvate hoiualade erinevatest kaitseeesmärkidedest on tekkinud huvide konflikt.

Lähemalt saab lugeda vastanduvatest huvidest analüüsis:  Juhtumikäsitlus: õigusnõuandla pöördumine Restu paisu asjas.

Võimaliku rehabilitatsioonimeetmed

Vastavalt kaitsekorralduskavale on pikaajaliseks kaitse-eesmärgiks see, et Otepää looduspargis esineb elupaik jõed ja ojad vähemalt 8,5 hektaril seisundiga B (hea). Meetmena nähakse kalade rändetingimusete parandamist Restu paisul. Vastavalt EL Loodusdirektiivi hindamissüsteemile on Restu järve puhul tegemist keskmise looduskaitselise väärtusega järvega, millle ökoloogilise seisundi koondhinnangu on Veepoliitika Raamdirektiivi järgi kesine. Looduslikkusest lähtudes pole paisjärve vaja, sest see takistab jõe funktsioneerimist. 

 Järvepõhja ei ole puhastatud ning puhastamata paisjärv on taimestikurikkuse tõttu linaski ja haugi jaoks sobiv keskkond. Tegemist on Natura 2000 võrgustiku alaga ja Natura võrgustiku peamine eesmärk on kaitsta looduslikke elupaigatüüpe. Paisjärv aga ei ole looduslik veekogu. Restu paisjärves pole ka teisi looduskaitselisi väärtuseid, mis võiksid üles kaaluda lõheliste jõe taastamisest saadava vajaduse ja tingida järve säilitamise.

Jõe elupaiga taastamisega Restu paisu juures likvideeritaks järveelupaik ning parandataks jõe elupaiga seisundit, kuid see ei välista olulisi negatiivseid mõjusid Natura alale. Eelhinnangu kohaselt põhjustab paisjärve likvideerimine muutusi ala hüdroloogilises režiimis ning järve kallastel paiknevates elupaigatüüpides ja liikide kasvukohtades (sh järv ise, mis on Natura elupaigatüübina kaardistatud): mõjutatud liik on karvane maarjalepp; mõjutatud elupaigatüübid on looduslikult rohketoitelised järved (3150) – Restu paisjärv kaob; jõed ja ojad (3260) – Väike Emajõgi, mõju positiivne; niiskuslembesed kõrgrohustud (6430) – järvekalda roostikud. Vahetult Restu järve kirdekaldal on inventeeritud Natura esmatähtis elupaigatüüp. Elupaigale 9110* (vanad loodusmetsad) paisu likvideerimine eelhinnangu kohaselt tõenäoliselt 

Veeloa info

Veeluba puudub

Kalapääs puudub

Veeloata paisutamise eest ei ole ettekirjutust tehtud (25.10.2024 seisuga)