Ettepanekud seaduste ja määruste muutmiseks

---

Järgnevad ettepanekud pärinevad uuringust:  

KIK Kalandus programmi projekti nr 18080

„Kalastiku kaitsemeetmete vajadus hüdroelektrijaamaga paisude juures“

aruanne

Üldreegliks on Eestis saanud see, et kõik veeload hüdroenergia kasutamiseks väljastatakse tähtajatult igaveseks ajaks. Erandiks on mõned üksikud 50-ks, 90-ks või 99-ks aastaks väljastatud load. Mõned veeload on lähiajal ka lõppemas, kuid ilmselt järgib Keskkonnaamet senist praktikat ja väljastab uued load tähtajatult.

 Hüdroenergia tootmiseks luba andes tuleks lähtuda rajatise eeldatavast elueast. Mõistlik periood võiks olla näiteks 30 aastat.

 Reas veelubades seatud nõue, et allpool hüdrorajatist tuleb tagada jões ökoloogiline miinimumvooluhulk, kuid pole öeldud kui suur see ökoloogiline miinimumvooluhulk peab olema. Taust on aga üldjuhul selline, et hüdromeetriajaama vooluveekogul pole, ega pole ka kunagi olnud ja nii võib igaüks võtta arvutuste tegemisel aluseks üsna suvalise veemõõduposti suvaliselt jõelt, teha oma arvutused ja öelda, et vot minu hinnangul on ökoloogiline miinimumvooluhulk just selline. Probleemide tekkides on Keskkonnaametil siis hiljem väga raske kedagi veenda, et analooglävendina oleks tulnud kasutada hoopis teist hüdromeetriajaama hoopis teiselt jõelt. Milleks selline segadus vajalik on? Nõudes ökoloogilist miinimumvooluhulka peab kindlasti panema veeloasse kirja ka selle, kui suur see vooluhulk on.Eraldi probleemiks on veel olukord, kus tegemist on lõhelaste elupaigana kaitstava jõelõiguga, kus seadus keelab jõe loodusliku äravoolu muutmise. Veeluba aga ütleb, et allpool hüdrorajatisi tuleb tagada ökoloogiline miinimumvooluhulk või loodulik äravool kui see on väiksem. Hej omanik loeb sealt kohe välja selle, et tegelikult võib ta jõe äravoolu hüdroenergiat kasutades reguleerida, kui säilitab allpool hüdrorajatisi ökoloogilise miinimumvooluhulga. Sellised veeload lausa suunavad hej omanikku seaduse rikkumisele.

Enamasti on veelubades öeldud, et paisjärves tuleb hüdroenergia kasutamisel säilitada mingi konkreetne normaalpaisutustase ±0,1 m (harva isegi ±0,2 m). Tegelikult pole mitte mingit põhjust lubada hüdroenergia kasutamisel ülaveetaseme kõigutamist 0,2 või isegi 0,4 m ulatuses. Tänapäevased seadmed võimaldavad mõõta ja hoida ülaveetaset kindlasti <5 cm täpsusega. Kui lubada ülaveetaset NPT ±0,05 m, siis on kõikumist lubatud juba suure varuga. Lubades paisu ülaveetaseme kõigutamist hüdroenergia kasutamisel 0,2 m võrra lausa suunatakse hej omanikku tsüklilisele veekasutusele ja jõe äravoolu reguleerimisele.

 .Võib ju veeloas sätestada, et tsükliline veekasutus on hüdroelektrijaama töötamisel lubamatu, aga kui seda reaalselt kontrollida pole võimalik, siis on nõue deklaratiivne. Seejuures kõik hej omanikud ei peagi alati teadlikult loa tingimusi rikkuma. Kui hej omanikul puuduvad reaalselt võimalused ökoloogilise miinimumvooluhulga, liigveelasu läbivoolu või kalapääsu vooluhulga mõõtmiseks/hindamiseks, siis kuidas ta saabki seda tagada?Probleemi, kuidas vältida jõe äravoolu reguleerimist hüdroenergia kasutamisel, võiks lahendada järgmiselt:1) vajalik on paigaldada paisule ülaveetaseme automaatmõõtur, mis mõõdab ülaveetaset min kord 5 minuti jooksul ning salvestab andmed. Samaaegselt tuleb salvestada andmed hej töötamise/mittetöötamise kohta. Andmed esitatakse kord kvartalis Keskkonnaametile. Andmetest selgub, kas toimub tsükliline veekasutus hüdroenergia kasutamisel või mitte.Lisaks peab ülaveetaseme mõõtur olema loomulikult ühendatud hej juhtimisega. Ülaveetaseme langedes, peab hej automaatselt välja lülituma.