Vihula III pais Mustojal

GPS koordinaadid: 59°32'35"N 26°11'00"E

Vihula III pais  

 Vihula III pais asub Mustojal, suudmest 7,5 km kaugusel Haljala vallas Lääne-Virumaal. 6,2m paisu taha on moodustunud 10,6 ha pindalaga Vihula paisjärv. Paisul puudub alates 2018. aastast veeluba. 

Jõe morfoloogia

Mustoja saab alguse Lääne-Virumaal asuvast Võipere külast ning suubub Läänemerre Mustoja külas Altja rannas. Mustoja valgla kogupindala on 151,4 km2 , sellesse suubuvad Kõldu peakraav, Rõmeda oja ja Annikvere oja. Oja alamjooks asub Lahemaa RP aladel3 ning Mustoja kogupikkus on 26,2 km ning koos lisaharudega 28 km.

Mustoja ülem- ja keskjooks asub valdavalt kunstlikus kaevatud sängis. Oja saab alguse Võipere külast, ristub Tallinn-Narva maanteega ning kulgeb põhja suunas kuni Rõmeda oja suudmeni. Edasi suundub oja põldude ja heinamaade vahel Annikvere oja suudmeni, ning kulgeb sirges kunstlikus sängis Kosta külani. Sealt edasi voolab oja looduslikus sängis Vihula paisjärvedeni. Edasi voolab Mustoja umbes 1,8 km pikkusel lõigul läbi paisjärvede, mis asuvad 6,6-8,4 km suudmest.  Paisjärvedest allavoolu kulgeb Mustoja looduslikus suure languga käänulises sängis põhja suunal kuni suubumiseni Soome lahte. Alamjooksul on Mustoja jõeorg 4-15 m sügavune  ning 50-200 m laiune. See on hästi välja kujunenud ning oja on ümbritsetud metsaste aladega. 

Mustoja keskmine lang on 3,2 m/km, keskjooksul on see suhteliselt väike, ent oja alamjooksul Vihula mõisa paisust kuni suubumiseni merre on keskmine lang 6,1 m/km, mis on Eesti tingimustes väga haruldane. Oja looduslik säng, väga suur lang ning piisavalt suur allikaline toide annavad Mustojale Vihula mõisa paisust allavoolu kuni suudmeni väga hea hüdromorfoloogilise kvaliteedi. 

Varasemalt oli Mustojal kolm paisu. Tänaseni on säilinud Vihula mõisa pais ehk Vihula II pais ja Vihula III pais. Saeveski pais ehk Vihula I pais likvideeriti 2011. aastal ning selle asemele rajati tehiskärestik.

Paisu ajalugu, kasutus

Vihula III pais asub 7,5 km kaugusel jõe suudmest ning rajati aastatel 1984-1985 Karula-Sagadi tee äärde. Paisu kõrgus on 6,2 m. 

Algselt nähti paisjärves võimalust saada vihmutusvett põllumajanduseks, ent pikemas perspektiivis loodeti järve tähtsust näha puhkekohana.

2004. aastal asutati OÜ Ojavool, et paisul elektrienergia tootmist alustada. Elektritootmine algas 2006.a. aprillis. Veeluba kaotas kehtivuse 2018. aastal.

Mõju liikidele ja ökosüsteemile 

Mustoja on jagatud kaheks veekogumiks. Neist esimesse kuulub Mustoja kuni Vihula alumise paisjärveni ning selle koondseisund ja ka ökoloogiline seisund on halb. Halva seisundi põhjustajateks on veekogumile rajatud paisud. Teise veekogumi moodustab Mustoja Vihula alumisest paisjärvest kuni suudmeni. Selle koondhinnang ja ka ökoloogiline seisund on kesine. Kesise hinnangu põhjuseks on samuti paisud, vaatamata sellele, et Saeveski pais 2011. aastal likvideeriti ja selle asemele rajati tehiskärestik/koelmu. 

Mustoja kesk- ja ülemjooks ning selle jõelõigu lisaojad on suurel määral kunstlikult kaevatud sängis, mis on oja potentsiaali muutnud oluliselt halvemaks. Kõige olulisem lisaoja – Annikvere oja – on tugevalt eutrofeerunud. 

Vihula III pais on kaladele ületamatuks rändetõkkeks, mille tõttu ei pääse siirdekalad ülesvoolu asuvatele kudealadele ligi. Jõeforelli ja harjuse elupaikade ning asurkondade inventuuri kohaselt võimaldaks paisjärvedest läbipääsu tagamine meriforellil tõusta ülesvoolu asuvate kudealadele ning sobilikke elupaiku ja kudealasid leidub ka harjusele. 

Mustoja alamjooksu koelmutel domineerisid 2020. aasta katsepüükide põhjal lõhe noorjärgud, tekitades liikidevahelist konkurentsi. Seda aitaks vähendada meriforelli pääsemine oja kesk- ja ülemjooksule.

Vihula III paisjärvest ülesvoolu asub isoleeritud jõeforelli asurkond. Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri keskmiselt 2,89*C. Paisudest allavoolu jäävas Mustojas olid 2023.aastal välja tulnud uuringu kohaselt vohava neeruhaigusega  (PKD) nakatunud kõik katsepüügil tabatud forellid. Uuringu järeldus oli, et paisud tõstavad PKD-d põhjustava parasiidi suhtelist arvukust allavoolu väga olulisel määral. Mustojas põhjustavad paisud PKD-st nakatunud forellidel kehvveresust ning uuritud jõgedest avastati just Mustoja forellidel kõige drastilisem erinevus. Vihula paisust ülesvoolu haiguse sümptomid puudusid ning allpool paisusid esines kaladel väga äge neerude vohandilisus ning madal punavereliblede hulk. Samas esineb haigusetekitaja nii allavoolu kui ka ülesvoolu Vihula paise (ülesvoolu küll madalama sageduse ja suhtelise arvukusega). Vihula paisud on seega üheks kõige ilmekamaks näiteks paisjärvede negatiivsest mõjust neeruhaiguse PKD võimendajana.

Võimalikud rehabilitatsioonimeetmed

Vihula II ja Vihula III paisu eemaldamist tuleks vaadelda kompleksselt.

2022. aasta jõeforelli ja harjuse elupaikade ning asurkondade inventuuri  kohaselt soovitatakse leevendus- ja rehabilitatsioonimeetmetena parandada Mustoja füüsilist kvaliteeti kesk- ja ülemjooksul mitmetel paisudest ülesvoolu jäävatel aladel. Seda tuleks teha kudesubstraati, suuremaid kudematte ja kive ojasängi paigutades. Kaladele läbipääsu tagamine võimaldaks meriforelli rände oja ülemjooksule ning seega vajadus forelli noorjärkude asustamiseks puudub.

Mustoja on Vihula II paisust merre suubumiseni kudemis- ja elupaigana kaitseala staatuses, kuuludes keskkonnaministri 15. juuni 2004.a määrusega nr 73 “Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse”. 

2022. aasta jõeforelli ja harjuse elupaikade ning asurkondade inventuuri  kohaselt peetakse vajalikuks kaitsealuse jõelõigu pikendamist kuni Põdruse-Rõmeda maanteeni, seda just forelli laialdase leviku ja sobilike elupaikade tõttu Mustoja kesk- ja ülemjooksul.

Veeloa info

Veeluba puudub

Kalapääs puudub

Veeloata paisutamise eest ei ole ettekirjutust tehtud (25.10.2024 seisuga)