Inturia paisu eemaldamine Hispaanias

---

 Inturia tamm asus Leitzarani jõel (Oria jõe valgala), Elduaini vallas, Gipuzkoa provintsis (Baski maakond, Hispaania). Leitzarani jõe pikkus on 44 km, tehes sellest Oria jõe suurima lisajõe. Jõgi kuulub Natura 2000 võrgustikku ja on registreeritud kaitstud biotoobina.See tamm ehitati 1913. aastal jõe voolu reguleerimiseks, eriti suveperioodil. Tamm oli ka osa Bertxini hüdroelektrijaamade süsteemist, mis asub allavoolu.Inturia tamm oli 12 meetri kõrgune ja täielikult setetega täitunud. See mõjutas negatiivselt jõe kalade rändeteed, vabade setete liikumist ja kudemisalade tingimusi. 

Tänu tammi taha kogunenud suurele setete hulgale (236 000 m³) planeeriti lammutustööd neljas erinevas etapis.

Esimene ja teine etapp viidi ellu 2013. ja 2014. aastal tänu projektile GURATRANS (EFA221/11), mis oli Hispaania-Prantsusmaa-Andorra koostöö piiriülene projekt ning mida kaasrahastas Euroopa Regionaalarengu Fond (FEDER) koostöös Navarra, Atlandi Püreneede ja Baskimaa asutustega.

Kolmas ja neljas etapp viidi läbi aastatel 2015 ja 2016 IREKIBAI LIFE projekti raames. See projekt oli Gipuzkoa ja Navarra piirkondlike omavalitsuste, Baskimaa veeagentuuri, Navarra keskkonnahaldusorganisatsiooni GAN ning HAZI koostööprojekt.

Lammutustööd viis läbi Baskimaa veeagentuur.

 Hiitolanjoki jõgi asub Rautjärvil, Lõuna-Karjalas, Kagu-Soomes, voolab Vene järve Laadoga poole ning omab suurt ökoloogilist tähtsust, kuna seal elab Soome viimane algupärane ja täielikult looduslik siseveekalade lõhevaru . Üle sajandi on jõe Soome osa olnud killustatud kolme hüdroelektrijaama tammi tõttu: Kangaskoski, Ritakoski ja Lahnasenkoski . 

 Kangaskoski tamm oli Hiitolanjoki jõe Soome-poolsel küljel kõige alumine takistus (laiuskraad: 61.41199014, pikkuskraad: 29.40193423), asudes umbes 1 km kaugusel Venemaa piirist. Tammi projekteeris Hugo Eklund, ehitas Suomen Rakennus Oy ning see alustas tööd 1925. aastal. Kangaskoski hüdroelektrijaama  keskmine aastane elektritoodang oli 3300 MWh, ja selle tootmine lõpetati 2021. aasta juulis. 

Hiitolanjoki projekt oli Soome ajaloo suurim jõe taastamise projekt, mille peamine eesmärk on kõrvaldada jões olevad tõkked, et võimaldada Laadoga järve siseveekalade lõhepopulatsiooni ülesvoolu rännet. Ametiasutused, sihtasutused, ühendused, ettevõtted ja eraisikud töötasid aastakümneid, et see projekt teoks teha, nõudes ulatuslikku koostööd ja rahastust. Projekti rahastamisbaasi kuuluvad Soome põllumajandus- ja metsandusministeerium, WWF Soome, Lassi Leppineni fond, Lõuna-Karjala hoiupanga sihtasutus, Rautjärvi vald, Simpele ühistupank, Raija ja Ossi Tuuliaineni fond, LähiTapiola kindlustusselts, majandusarengu, transpordi ja keskkonna keskus, Lõuna-Karjala regionaalnõukogu, Patagonia Inc., hr Jasper Pääkkönen, hr Teemu Juutinen, Ahti Invest Oy ja Signal Partners Oy ning teised eraettevõtjad.

„Lõuna-Karjala puhkealade sihtasutus on alates 2004. aastast arendanud Hiitolanjoki jõe matkamiskeskkonda. Mitmekesine looduslik keskkond on igal aastal toonud kohale tuhandeid külastajaid. Kärestike vabastamine tõstab Hiitolanjoki jõe puhkealade väärtust ja atraktiivsust uuele tasemele. Lõuna-Soomes pole ühtegi teist samalaadset vaba kärestike ala,“ ütles Hanna Ollikainen, Lõuna-Karjala puhkealade sihtasutuse tegevjuht.

Rohkem infot:https://damremoval.eu/portfolio/kangaskoski-finland/

 Vezinsi ja La Roche Qui Boit' hüdroelektrijaamad, mis asuvad Sélune'i jõel (Normandias, Prantsusmaal), on töötanud alates 1920. ja 1930. aastatest. Kuid nüüdseks on nende veehoidlad täis setet, jaamad toovad vähe kasumit ning suvel esineb seal mürgiseid sinivetikaid. Nendel põhjustel ning veepoliitika raamdirektiivist tulenevate sanktsioonide ohu tõttu otsustas Prantsuse valitsus 2017. aasta novembris ametlikult alustada 36 meetri kõrguse Vezinsi ja 16 meetri kõrguse La Roche Qui Boit' tammi eemaldamist Sélune'i jõelt, alates 2019. aasta kevadest. https://damremoval.eu/portfolio/vezins-and-la-roche-qui-boit-dams/ 

Protsess sai alguse juba 2009. aastal, kui valitsus otsustas mitte pikendada hüdroelektrijaama litsentsi. 

  „Nende ajalooliste tammide lammutamine pärast peaaegu 100 aastat hüdroenergia tootmist on pöördepunkt Euroopa suhtumises oma jõgedesse ja energia tootmisse.“Roberto Epple, Euroopa Jõgede Võrgustiku (ERN) asutaja ja president. 

 Paisu eemaldamise projektidega seotud erinevate aspektide uurimiseks loodi interdistsiplinaarne teadusprojekt, mida koordineerib INRAE. See uurimisprogramm kestab aastatel 2012–2027 ja on jagatud kolmeks peamiseks teemaks: (https://programme-selune.com/en/the-program/program-schedule/)

1. Piirkonna dünaamika ja arengute trajektoorid.Kesksed küsimused: Kuidas näevad elanikud, oru, jõe ja järvede kasutajad Sélune’i jõe ökoloogilise taastamise projekti? Millised kriteeriumid on otsustavad selle edu tagamiseks? Milliseid muutusi võib oodata põllumajanduses ja maastikes?
2. Jõe dünaamika ja vee kvaliteet.Kesksed küsimused: Milline on paisu eemaldamise mõju veele, setetele ja keemilistele voogudele? Kas Sélune’i jõe geomorfoloogia ja kuju muutuvad?
3. Biotsönooside toimimine ja areng.Kesksed küsimused: Milline on paisu eemaldamise mõju jõe ja jõekallaste ökosüsteemidele? Kuidas korraldavad loomad ja taimed, nii vees kui ka maismaal, end ümber?

Teadlased jälgivad Sélune’i oru ökoloogilist taastamist, et iseloomustada protsessidega seotud füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi protsesse ning toetada ühiskondlikke muutusi, mis selle käigus aset leiavad. Programmis osaleb ligikaudu 100 teadlast 20 erinevast uurimislaborist ning see on jagatud kolmeks faasiks:

• 2012–2018: paisu eemaldamisele eelnev faas (eelhindamised ja veehoidlate tühjendamise analüüs);
• 2019–2022: eemaldamisfaas (otsenepaisu eemaldamise hindamine ja võimalike muutuste prognoosimine);
• 2022–2027: paisu eemaldamise järgse taastumise faas (ökoloogiline taastamine).

Nagu iga uue ettevõtmise puhul, on ka siit kogemusi, mida tulevaste projektide jaoks arvesse võtta. Käesoleval juhul on huvi kohaliku kogukonna osaluse vastu. Kuigi paisu eemaldamine on käimas, on kohalikul tasandil endiselt tugev vastuseis. Kogukonna liikmed soovisid säilitada tammi poolt loodud veehoidla ja väljendasid rahulolematust, et neid ei kaasatud projekti planeerimisse ja läbiviimisse piisavalt.

Kuigi projekti korraldajad tegid teatud suhtlemispüüdlusi, ei tundnud kohalikud elanikud end siiski osana protsessist. Kas kohalike arvamus oleks olnud teistsugune, kui oleks tehtud rohkem jõupingutusi nende murede kuulamiseks ja suhtluse parandamiseks? Kas määratud ühendusisik erinevate osapoolte vahel oleks midagi muutnud? Neile küsimustele vastuste leidmiseks ja tulevaste projektide jaoks õppimiseks jätkatakse nende teemade uurimist osana Sélune’i jõe teadusprogrammist.